Alusharidus

Parimaid praktikaid sooteadlikust kasvatusest lasteaias

Paljudes Euroopa riikides püüeldakse sotsiaalsema, kaasavama, rohkem loovust ja innovatsiooni ergutava hariduse poole. Põhisuund sai alguse 1980. aastatel, kui teaduslikult kummutati senikehtinud arusaamad sooliste käitumiserinevuste ja traditsiooniliste soorollide bioloogilisest ettemääratusest. Mõisteti, et bioloogilisest soost lähtuv erinev suunamine, kasvatus ja ootused piiravad laste isiksuslikku arengut ning edaspidiseid valikuid mõlema soo puhul.

Imikueast alanud soopõhine eristamine ja kasvatamine ilmneb esimeses haridusastmes, aga just seal saab astuda samme kõigile võrdseid võimalusi pakkuva hariduse poole. Eelnevalt on vaja aga teada ja märgata, milles tüdrukute ja poiste ebavõrdne kohtlemine õpetajate/kasvatajate poolt avaldub.

Tüdrukute ja poiste ebavõrdne kohtlemine lasteaias selgus lasteaiakasvatajate käitumise lindistamistest ja vaatlustest.

Näiteks Rootsis selgus, et eri soost lastega käituti erinevalt ainuüksi aidates nende riietumisel. Tüdrukutega räägiti vahetpidamatult, kasutades keerulisi ja mitmekesiseid lauseid. Jutud tüdrukutega katkesid vaid siis, kui mõni poiss tähelepanu endale tõmbas. Kohe jäeti tüdruk kõrvale ja rutati kõva häälega abi nõudvale poisile appi. Tüdrukutele saatis see sõnumi,  et tüdrukud on teisejärgulised, peavad olema tublid ja ootama vaikselt oma järge.  Poistega suheldi samas riietumise situatsioonis vaid käskude-keeldude kaudu: «Tule siia! Lõpeta! Istu!» jne. Poisid ise käitusid samamoodi – pöördusid kasvatajate poole vaid käskude ja paarisõnaliste palvetega või hoopis sõnatult, sirutades oma jopevarrukad kasvataja poole.

Kui kasvatajad hakkasid oma käitumist analüüsima ja põhjendama, selgus, et kasvatajad arvasid, et poisid tahavad kiiresti õue mängima minna ega soovigi  juttu ajada. Oletust, et poisid tahavad võimalikult kiiresti välja mängima saada, peeti nii iseenesestmõistetavateks, et neid tavaolukorras ei teadvustatud ega seatud ka kahtluse alla.

Lindistatud ja analüüsitud suhtlemiserinevuse ilmnemisel ei saanud  enam keegi ka hiljem väita, et poiste keelekasutus on samavanuste tüdrukutega võrreldes looduse poolt etteantult vähem arenenud.

Kasvatajad muutsid oma käitumist – käskude jagamise asemel hakati poistega teadlikult vestlema. Selgus, et poisid ei kiirustanud riietumise ja välja saamisega vaid jäid meeleldi riietusruumi seniks, kuni nendega räägiti.

Läbiviidud eksperiment näitas väga selgelt, et poiste käitumise põhjuseks olid kasvatajate ootused nendele; muutes ootusi muutus ka käitumine.