Võrdse kohtlemise põhimõte

Õiguse üldtunnustatud ühe põhimõtte –  võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Seega ei peeta diskrimineerimiseks mitte ainult sarnastes olukordades olevate isikute erinevat kohtlemist, vaid ka erinevates olukordades olevate isikute samasugust kohtlemist.

Võrdsete ebavõrdne ja ebavõrdsete võrdne kohtlemine on lubatud üksnes objektiivse ja mõistliku põhjuse olemasolul.

Võrdsuse printsiibi – kaitsta võrdseid ebavõrdse ning ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest.- eiramine tähendabki diskrimineerimist juhul, kui puuduvad objektiivsed ja mõistlikud põhjused (õigustused) ebavõrdseks kohtlemiseks.

Üksnes printsiibina on võrdne kohtlemine sisutühi väljend, mis omandab konkreetse tähenduse juhul, kui seadus(t)es on määratletud, keda tuleb võrdselt kohelda (kelle, millise aluse kohta diskrimineerimise keeld kehtib), kellega võrreldes ja millistel puhkudel (millistes valdkondades ja milliste õiguste-vabaduste suhtes).

Seadus(t)es sätestatud diskrimineerimise keelu üheks eesmärgiks on luua isiku(te)le võimalus  kaitsta oma individuaalseid põhiõigusi ja –vabadusi kohtus.

Naiste ja meeste võrdne kohtlemine on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse seaduses.

Soolise diskrimineerimise keeld kehtib kõigis eluvaldkondades.

Seadus sätestab soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustuse era- ja avalikus sektoris.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse  § 5 lõikes 2  sätestatud norm:  otseseks või kaudseks sooliseks diskrimineerimiseks ei loeta soolist võrdõiguslikkust edendavate erimeetmete rakendamist, mis annavad eeliseid alaesindatud soole või vähendavad soolist ebavõrdsust tähendab seda, et võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb vajadusel arvestada soogrupi olukorda.