Õpikud ja õppematerjalid

Õpikute analüüsimisel saab välja selgitada, millised tegelaskujud on sooliselt määratletud,  milliste tegevustega seotult sugusid esitatakse, kuivõrd nähtavad on eri soost tegelased, mille poolest erinevad poiste ja tüdrukute või naiste ja meeste tegevuskohad, milliseid võimusuhteid esitatakse.

Näiteks analüüsitakse, keda kujutatakse abivajajana, keda aitajana, keda tegutsemise subjektina, keda objektina, kelle tegevust toetab tehnika ja milline. Võrreldakse, millised tegevused väljendavad kõrgemat staatust  ja millise soogrupiga need seotud on, kas seosed on stereotüüpsed või mitte.

Analüüsiga saab näha keele näilisest neutraalsusest sügavamale kui analüüsida väiksemaid keelekomponente (nimesid, asesõnade kasutamist isikunimede asemel, -mees-liitega ja naissugu määratlevate liidetega  sõnade esinemissagedust jms.).

Illustratsioonide puhul saab statistiliste andmete alusel võrrelda sooliselt sildistatud tegevusi, sugupoolte nähtavust ja võimusuhete väljendamist.

Näiteks võib  võrrelda, kui suured on pildid, millel kujutatakse ühest või teisest soost tegelasi,  kuidas on tegelased riietatud – kas riietus on seotud ametiga, tegevusega, võimu või suhtelise tähtsusega, kes on rohkem nähtaval, poisid või tüdrukud, naised või mehed ja miks? Kellel on võim ja mis tüüpi see on. Millele on võimujaotus üles ehitatud ja kuidas seda on peegeldatud?

Õpikud ja õppematerjalid võivad kanda edasi eelarvamusi, seksistlikke (üht või teist sugupoolt alaväärtustavaid) hoiakuid ja aegunud stereotüüpe.

Näiteks on  põhihariduse õpikutes rohkem viiteid meestele ja poistele kui naistele ja tüdrukutele. Mehi kujutatakse kangelaste ja tegutsejatena sagedamini kui naisi. Meestele viitamisel kasutatakse nende nimesid sagedamini kui naiste kohta.

Eesti õpikutest on ilmnenud:

  • ühe või teise sugupoole nähtamatus (täppis- või loodusteaduste õpikus puuduvad näiteks naisteadlased);
  • stereotüüpsete soorollide esindatus ja kuvandid;
  • materjali, vaadete, seisukohtade esitamine ainult ühe huvigrupi/soogrupi seisukohalt;
  • tegelikkusele mittevastavus (mingite teemade mahavaikimine, teiste esiletõstmine);
  • poiste ja tüdrukute, naiste ja meeste vastandamine;
  • keelekasutuses nn. maskuliinsete terminite kasutamine, mehelik väljendusviis naiselik keelekasutus. ( Mikk, Jaan. Toim. Soorollid õppekirjanduses. Tartu Ülikooli Pedagoogikaosakonna väljaanne nr. 12, 282 lk. Tartu, 2002. Allalaaditav: http://www.enut.ee/lisa/soorollid.pdf)