Sissejuhatus teemasse
Sotsiaalteadusliku seisukoha järgi kujuneb naiselikkus ja mehelikkus inimese elu jooksul ning seda määravad ühiskond, majandus ja kultuur.
Kuna Eesti avalikus arvamuses domineerib sageli loodusteaduslik arusaam, et kõik erinevused naissoost ja meessoost isikute vahel ning nende käitumises on looduse poolt paika pandud, tuleb arutelude käivitamiseks ja dialoogi tekkimiseks teada ja tunda ka nüüdisaegseid teooriaid ja käsitlusi. Lühiülevaade käsitlusviiside arengust on toodud osas, mis võib olla aluseks ka teema sissejuhatusele klassis.
Nüüdisajal tunnustatuma nn. sotsiaalkonstruktivistliku käsitluse järgi ümbritsevad meid erinevad naiselikkused ja mehelikkused, mis ei ole bioloogiliselt määratletud. Normid, mis määravad naiselikkuse ja mehelikkuse, tulenevad kultuurist ja ühiskonnast ning muutuvad vastavalt sellele, kuidas muutub kultuur ja ühiskondlikud kokkulepped. Seetõttu ei saa ükski põlvkond ega grupp lõplikult määratleda norme, milline peab olema „õige tüdruk“ ja „õige poiss“ või „õige naine“ ja „õige mees“.
Teaduslikult tõestatud soolisi erinevusi ei ole emotsioonides, loogilises mõtlemises ega intellektuaalsetes võimetes, sooga pole seotud ei tahe ega intuitsioon.[1] Küll on aga käitumismustrid määratletud ühiskonna poolt.
Sageli võib kuulda hirme nagu kaotaks soolise võrdsuse edendamine soolised erinevused üldse. Seda ei tasu karta, sest ühiskonnas toimuvate muutustega käib kaasas nii naiselikkuste kui mehelikkuste muutumine. Raewyn Connell, Sidney ülikooli professor, avaldas 1995. aastal raamatu „Masculinities”, milles kirjeldas näiteks erinevaid mehelikkusi. Nn. hegemoonilise maskuliinsuse ( sageli ka alfaisaseks nimetatud mehesuse) kõrval on palju teistlaadseid mehelikkusi.
Stereotüübid võimaldavad mõista ja tunnetada ümbritsevat maailma, paigutada uusi nähtusi varasematesse teadmistesse. Selles mõttes ei ole stereotüübid ainult negatiivsed. Need aitavad meil mõtlemist ja arusaamist korrastada. Ühiskonnas kehtivad stereotüübid vähemusgruppide või nn. „teiste“ kohta võivad olla nii neutraalselt kirjeldavad kui positiivsed /negatiivsed.
Stereotüüp on kujutlus, kus üks karakteristikute kogum omistatakse tervele grupile (“paksud inimesed on heatahtlikud”, itaallased on elavaloomulised jms.)
Soolised stereotüübid on normatiivsed ja suhteliselt püsivad ettekujutused naistele ja meestele omastest somaatilistest, psüühilistest ja käitumuslikest omadustest, tähtsustades üle sugude psühhofüsioloogilisi ja sotsiaalseid erinevusi, omistades meestele aktiivsema, naistele passiivsema rolli, olles samas iga indiviidi jaoks nagu etteantud etalonmudelid, millega peab ennast kohandama.
Soostereotüübid mitte ainult ei määratle, millised naised ja mehed on, vaid kirjutab ka ette, millised need peavad olema. Just kehtivad soolised stereotüübid orienteerivad naisi ja mehi valima vastavaid nn. sooliselt tüüpiliseks peetavaid elustrateegiaid, käitumisstiile ja suhteid teistega.
Juurdunud stereotüübid ja eelarvamused sugude kohta piiravad isiksuste vaba arengut, sest sunnivad arendama omadusi, mis on vastupidised teisele soole ja mis kindlasti eristavad neid vastassoost.
Soolised stereotüübid on üheks püsivamaks naiste ja meeste ebavõrdsuse põhjustajaks kõikides eluvaldkondades ja kõikidel eluetappidel, mõjutades nende haridus-, koolitus- ja tööhõivealaseid valikuid, kodu ja perekonnaga seotud kohustuste jaotamist, osalemist ühiskondlikus elus ning osalemist ja esindatust otsuste vastuvõtmisel, seda nii poliitilises elus kui ka majanduses.
Kuidas stereotüübid on tekkinud?
Soostereotüübid on ajaloolis-kultuuriliselt välja kujunenud viimastel sajanditel seoses traditsioonilise töö- ja võimujaotusega naiste ja meeste vahel. Põhiliseks soorollide eristajaks on olnud avalik ja kodune sfäär, millest esimeses domineerimised mehed, pere- ja kodutööde eest aga vastutasid naised.
Naiste massilise sisenemisega tööturule suundusid nad peamiselt paljude kodutöödega sarnaseid oskusi nõudvatesse valdkondadesse, nagu teiste eest hoolitsemine, toidu valmistamine, kasvatus jms. Selline tööjaotus on aastasadade jooksul kinnistunud ja raskesti muudetav.
Kuigi tegelik olukord on muutunud ja naised töötavad pea kõikides valdkondades, on eelarvamuslikud hoiakud visad kaduma. Tööturul edasikestev ametikohtade sooline jagunemine soodustab omakorda stereotüüpide kinnistumist.
Soostereotüübid on ajalooliselt-kultuuriliselt muutunud ja muutuvad, seega on võimalik neist ka vabaneda.
Soostereotüüpide mõju
Soolised stereotüübid vastandavad naisi ja mehi. Tööde ja tegevuste jäik jagunemine naiste ja meeste vahel, mida ekslikult peetakse looduse poolt etteantuks, piirab järgmise põlvkonna haridus-, kutse- ning tegevusalade valikuid, taastoodab naiste madalamat staatust ühiskonnas, sh. nende nõrgemat positsiooni tööturul, madalamaid sissetulekuid, väiksemaid võimalusi kaasa rääkida ühiskonna jaoks oluliste otsuste langetamisel.
Stereotüüpsed soorolliootused piiravad nii täiskasvanute kui ka laste isiksuslikku arengut ja vabu valikuid. Stereotüübist tulenevad ootused naiste ja meeste käitumise kohta võivad suruda neid rolli, kus nad justkui vastavadki neile ootustele. Soostereotüübid mitte ainult ei määratle, millised naised ja mehed on, vaid kirjutavad ka ette, millised need peavad olema, st mehed professionaalselt edukad, naised orienteeritud suhetele.
[1] Lise Eliot. Pink Brain, Blue Brain: How Small Differences Grow Into Troublesome Gaps — and What We Can Do About It. 2010.
Loe edasi :