Soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid EL-s

Naiste ja meeste võrdsus on üks viiest põhiväärtusest, millel Euroopa Liit rajaneb. Juba 1957. aastal kirjutati esimesse aluslepingusse, Rooma lepingusse sisse kohustus, et riigid kohustuvad järgima normi, mille kohaselt naistele ja meestele tuleb võrdse töö eest maksta võrdset tasu.

Nüüdseks on kõik liikmesriigid kohustatud püüdlema naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse poole kõigis oma tegevustes.

Sooline võrdõiguslikkus on ette nähtud põhiõiguste hartaga, sellega keelatakse ka igasugune soo alusel diskrimineerimine.

Euroopa Komisjon avaldab naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiaid – viieaastaseid tööprogramme, mille alusel edendatakse soolist võrdõiguslikkust kõigis poliitikavaldkondades teatud temaatiliste prioriteetide valguses.

Näiteks perioodiks 2010-2015 olid strateegilisteks eesmärkideks:

  • Naiste ja meeste võrdse majandusliku sõltumatuse saavutamine;
  • Võrdse tasu maksmine samaväärse töö eest;
  • Võrdsus otsustamistasandil (poliitikas, majandusalaste otsuste tegemisel, teaduses ja tehnoloogias);
  • Väärikus, isikupuutumatus ja soolise vägivalla lõpetamine (eesmärgiks on kaitsta põhiõigust elule, ohutusele, vabadusele, väärikusele ning kehalisele ja emotsionaalsele puutumatusele, kaotada inimkaubandus ning naiste ja tütarlaste seksuaalne ärakasutamine);
  • Soolise võrdõiguslikkuse edendamine väljaspool Euroopa Liidu piire;
  • Horisontaalsed küsimused, nt. soorollide stereotüübid, seadusandluse muutmine, soolise võrdõiguslikkuse edendamise juhtimine jms eesmärgid, piirata sooliste stereotüüpide edasikandmist kõigil haridusastmetel, meedias, tööturul ning soodustada tütarlaste ja poiste ebatraditsioonilisi haridusteid ning kutsevalikuid.

Kuna praktika näitab, et suurem sooline võrdsus toetab majanduskasvu ja jätkusuutlikku arengut,  on soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide arvessevõtmine oluline ka laiemates üleeuroopalistes strateegiates, nagu Euroopa 2020, mis koordineerivad liikmesriikide tegevust.

EL soolise võrdõiguslikkuse poliitika strateegiliste eesmärkide sisu ja tähendus

Strateegiline eesmärk Indiviidi inimõigused Riiklik tasand
Võrdne majanduslik iseseisvus Majanduslik iseseisvus on eeltingimus, mis võimaldab nii meestel kui ka naistel omada kontrolli enda elu üle ja teha vabadel valikutel põhinevaid otsuseid. Elatise teenimine on peamine viis selle saavutamiseks. Naiste arvu suurendamine tööturul aitab tasakaalustada tööealise elanikkonna osakaalu vähenemist ning vähendab seega survet riikide eelarvele ja sotsiaalkaitsesüsteemile, suurendab inimkapitali ja tõstab konkurentsivõimet. Töö- ja eraelu vahelist tasakaalu hõlbustavatel meetmetel võib olla positiivne mõju sündivusele.
Võrdne tasu võrdse ja võrdväärse töö eest Kehtivad õigusnormid võimaldavad indiviidi õigust saada sama ja/või võrdväärse töö eest võrdset tasu, kaitsta seda õigust kas kohtus või muudes institutsioonides.

Võrdse tasu norm kehtib iga konkreetse ettevõtte, organisatsiooni raames.

Läbipaistvate palgasüsteemide rakendamine võimaldab töötajatel hinnata õiglust tööde tasustamisel.

Tööandjaid toetatakse  selliste vahenditega ja juhistega, millega vähendatakse õigustamatuid soolisi palgaerinevusi.

Soolise palgaerinevuse algpõhjused kujutavad endast laiemat teemat kui võrdse töö eest võrdse tasu maksmine:  vastuoluline on suur lõhe naiste haridustaseme ja erialase arengu vahel; tööturg on jagunenud ajalooliselt nii, et naised ja mehed töötavad endiselt erinevates sektorites ja erinevatel töökohtadel.

Ühelt poolt töötab teatavates sektorites tihti liiga palju naisi või mehi, kusjuures nn naiste elukutsed (enamasti tervishoius, hariduses ja avalikus halduses) on enamasti vähem väärtustatud ja tasustatud  kui tüüpilised meeste tööd.

Võrdsus otsustamistasandil Suuremas osas liikmesriikides on naised vähemuses otsuste tegemisega seotud menetlustes ja ametikohtadel, see kogemus on piiravaks järgmise põlvkonna noortele naistele oma karjääri ja elutee valikul. Liikmesriikides on naised vähemuses otsuste tegemisega seotud menetlustes ja ametikohtadel, eriti kõrgemal tasandil, olenemata asjaolust, et nad moodustavad peaaegu poole töötajaskonnast ja rohkem kui poole uutest ülikoolilõpetajatest ELis. Seega on tegemist erinevate annete, elukogemuste ebaotstarbeka kasutamisega. Juhtival ametikohtadel töötavate naiste suurema arvu  ja ettevõtte tulemuslikkuse vahel on positiivne seos.
Väärikus ja isikupuutumatus ning soolise vägivalla lõpetamine Naised on pidanud taluma mitmesuguseid vägivallavorme üksnes seepärast, et nad on naised, (nt. koduvägivalda, seksuaalset ahistamist, vägistamist, seksuaalset vägivalda konfliktiolukorras, kahjulikke traditsioone või tavasid, nagu naiste suguelundite moonutamine, sundabielud ja aumõrvad.

Euroopas on 20–25 % naistest pidanud taluma füüsilist vägivalda vähemalt korra elus.

Euroopa Liidus on vastu võetud „Soolise võrdõiguslikkuse Euroopa pakt” (Euroopa Ülemkogu 2006. aasta märtsi järeldused (7775/1/06). [1] ja  „Naiste harta“ ( KOM KOM(2010) 78. ) ja kõigi tegevuste planeerimisel ja eluviimisel toetutakse eelnevalt elluviidud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tegevuskavade (Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised) kogemustele.

Õpilastega võib arutleda, millistest teemadest nad on kuulnud ja mida.

On hea teada, et on kaks erinevat, aga omavahel seotud  teemat –

sooline palgalõhe (indikaator soolise ebavõrdsuse mõõtmiseks ühiskonna/tööturu  tasemel) ja

võrdse ja võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise norm (töökoha, ettevõtte ja/või organisatsiooni tasemel).

Soolise palgalõhe indikaator on väga üldine, mõõtes keskmise töötasu erinevust kogu tööturu ulatuses – see ei mõõda ühel ja samal tegevusalal ning töökohal ilmnevaid erinevusi. Samuti ei luba see näitaja teha kindlaid järeldusi ühe või teise palgaerinevuse põhjuse olulisuse kohta lõhe suuruse mõjutajana. Siiski annab keskmise palga erinevus teatud üldmulje naiste ja meeste olukorrast tööturul.

Soolise palgaerinevuse üheks põhjuseks on nn naiste- ja meestetööde erinev väärtustamine: ametitega, kus ülekaalukalt töötavad mehed, seotud vastutusi ja kompetentse hinnatakse kõrgemalt.

Loe edasi: