Soolise võrdõiguslikkuse seadus

Soolise võrdõiguslikkuse seadus (RT I, 21.04.2004, 27, 181) võimaldab inimesel oma õiguste kaitseks ja diskrimineerimise tuvastamiseks pöörduda kohtusse,  töövaidluskomisjoni, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ja õiguskantsleri poole (juhtumikeskne lähenemine).

Struktuurse diskrimineerimise ja soolise ebavõrdsuse vähendamisele on suunatud sätted, mis kohustavad soolist ebavõrdsust vähendama ja võrdõiguslikkust edendama – st rakendada protsessikeskset lähenemist.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduses on sooline võrdõiguslikkus sätestatud üldise hüvena – inimestel on õigus elada ühiskonnas, kus inimest väärtustatakse tema oskuste, võimete ja tegude, mitte soolise kuuluvuse järgi.

Üldine hüve on  grupi, näiteks riigi kodanikkonna jaoks tervikuna soovitav tulemus, mis võib lahkneda sellest, mida grupi iga liige soovib või mis on talle üksikisikuna kasulik.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eesmärk on tagada igale inimesele, olenemata tema soost, võrdne kohtlemine – kedagi ei tohi kohelda halvemini üksnes seetõttu, et ta on naine või mees. Võrdse kohtlemise põhimõte on üks inimõiguste alustaladest.

Kedagi ei tohi kohelda lähtudes eelarvamustest ja stereotüüpsetest ettekujutustest selle soogrupi kohta, kuhu teine inimene kuulub.  Võrdne kohtlemine tähendab, et puudub diskrimineerimine.

Seaduse kohaselt  peab naisi ja mehi võrdselt kohtlema  ning soolist võrdõiguslikkust edendama kõigis ühiselu valdkondades. Seadus ei hõlma pere- või  või eraelulisi suhteid.

Riigil ning teistel avalikel institutsioonidel on kohustus võidelda sooliste stereotüüpide vastu, mis võivad puudutada naiste ja meeste võrdset vastutust perekondlike kohustuste täitmisel jms, aga soolise võrdõiguslikkuse seadusega ei saa esitada diskrimineerimise kaebust oma pereliikme vastu või nõuda temalt näiteks kahju hüvitamist.

Eesti seaduse lai kohaldamisala lähtub eelkõige ÜRO naiste diskrimineerimise kõiki vorme keelustavast konventsioonist.[1]

Soolise võrdõiguslikkuse seadus määratleb otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise mõisted (§ 3 lg 1 punktid 3 ja 4). Seadus sätestab, et otseseks sooliseks diskrimineerimiseks loetakse ka seksuaalset ja soolist ahistamist ning isiku ebasoodsamat kohtlemist seoses raseduse, sünnitamise, lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmisega.

Seadus keelab diskrimineerimise soo alusel ning võimaldab inimesel oma õigusi kaitsta. Soo mõiste ei piirdu ainult bioloogilise soo mõistega, vaid arvesse võetakse ka sotsiaalseid, psühholoogilisi ja kultuurilisi aspekte, mis on seotud isiku kuulumisega ühte või teise soogruppi.

Enamasti ei toimu kellegi ebasoodsam kohtlemine e. diskrimineerimine tahtlikult. Tihti mõjutavad seda alateadlikud eelarvamused selle kohta, kuidas teatud sotsiaalsesse gruppi kuuluvad indiviidid käituvad. Sageli lähtutakse traditsioonilistest soorollidest  ja ettekujutustest, millised õigused, kohustused või eeldused peaksid inimesel olema sõltuvalt sellest, kas tegemist on naise või mehega.

Näiteks on Eestis levinud tööturul rasedate ja väikeseid lapsi kasvatavate naiste ebasoodsam kohtlemine. Näiteks esitas volinikule avalduse naissoost isik, kelle arvates koheldi teda kultuurikeskuse juhataja töölevõtmise protsessis sooliselt ebavõrdselt. Avaldaja kandideeris antud ametikohale, kuid ei osutunud valituks. Konkursikomisjoni liikme sõnul oli valiku tegemisel põhjuseks avaldaja väike laps. Tema kinnitusel valitses komisjoni liikmete hulgas üksmeel, kes “ei kujutanud ette, kuidas on võimalik pidada seda (piisavalt suure koormusega) ametit, ilma et laps kannataks”. (Juhtumit on kirjeldatud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku veebilehel).

 Diskrimineerimise keeld on  ainult üks osa laiemast soolise võrdõiguslikkuse poliitikast.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse teine eesmärk on edendada soolist võrdõiguslikkust.

Tegelik elu on aastakümnete jooksul näidanud, et ainuüksi soolise diskrimineerimise keelustamisest ei piisa selleks,  et ühiskonnas tegeliku sugudevahelise võrdsuseni jõuda.

Kuigi formaalselt on naiste ja meeste õigused ja kohustused seaduste järgi võrdsed ( de jure võrdsus e. formaalne võrdsus), on   tegelikkuses  naiste ja meeste võrdsus saavutamata.

Soolist ebavõrdsust võib näha tööturul ja esinduskogudes, naised saavad keskmiselt vähem palka kui mehed,  naisi kohtab harvemini kõrge staatusega  ametikohtadel, naised ja mehed töötavad erinevates tööturu sektorites ning töid arvataksegi  jagunevat nn.  naiste ja meeste töödeks.

Selleks, et saavutada tõeline sooline võrdsus, on seadusega sätestatud erinevatele organisatsioonidele ja isikutele võrdõiguslikkuse edendamise kohustus. Samuti  võimaldab seadus võtta kasutusele ajutisi erimeetmeid, mis annaksid ajalooliselt välja kujunenud soolise ebavõrdsuse kaotamise eesmärgil eeliseid halvemuses olevale soole (SoVS § 5 lg 2 p 5). Sellisteks ajutisteks erimeetmeteks võivad olla näiteks ühele soogrupile suunatud koolitused, osaluse piirmäärad (kvoodid) jms.

Edendamiskohustused on kehtestatud riiklikele ja kohalike omavalitsusüksuste asutustele, haridus- ja teadusasutustele, tööandjatele.
Konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta preambulis seisab: “[O]lles veendunud selles, et riigi täielik areng, kogu maailma heaolu ja rahuüritus nõuavad, et naised osaleksid kõigis valdkondades maksimaalselt ja võrdselt meestega.” Konventsiooni art 3 sätestab, et osalisriigid peavad rakendama kõiki vastavaid meetmeid, et kindlustada naistele meestega võrdsetel alustel inimõiguste ja põhivabaduste teostamine ja kasutamine kõigis valdkondades, eriti poliitikas, ühiskondlikus elus, majanduses ja kultuuri alal.

Teema: Soolise võrdõiguslikkuse seadus: