Sissejuhatus teemasse
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO)
Rahvusvaheline organisatsioon, mis moodustati 1945. aastal rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamiseks ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamiseks.
1946.a. asutas ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC – Economic and Social Council)
Naiste Staatuse Komisjoni (The Commission on the Status of Women, CSW), et edendada naiste õigusi poliitikas, majandus-, tsiviil-, sotsiaal- ja haridusvaldkondades.
Alates 1970. aastatest on ÜRO olnud põhiliseks organisatsiooniks, mis on töötanud naiste staatuse tõstmise eesmärgil.
1972. aastal kuulutas ÜRO peaassamblee 1975. aasta rahvusvaheliseks naiste aastaks ning käivitas naiste maailmakonverentside sarja:
1975 – I Rahvusvaheline naiste konverents Mexico City’s (133 riigi delegatsioonid)
1980 – II Rahvusvaheline naiste konverents Copenhagenis “Võrdsus, areng ja rahu” (145 riigi delegatsioonid, 8000 osavõtjat)
1985 – ÜRO III ülemaailmne naiste konverents Nairobis, Keenias “Naiste dekaadi saavutuste üle vaatamine ja hindamine: võrdsus, areng ja rahu” (157 riigi delegatsioonid, 13 500 osalejat)
1995 – ÜRO IV Rahvusvaheline naiste konverents Pekingis (189 riigi delegatsioonid, sh. Eesti Vabariigi delegatsioon, 17 000 osavõtjat, mis on seni kõige suurema osalejate arvuga kõigist ÜRO konverentsidest)
ÜRO I Rahvusvaheline naiste konverents soovitas käivitada ÜRO naiste dekaadi (1976-1985) võrdsuse, rahu ja arengu käsitlemiseks kohalikul, rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil.
ÜRO naiste aastakümme 1976-1985 teemal “Võrdsus, areng ja rahu” mõjutas olukorda kogu maailmas:
- muutis naised läbi nende olukorra analüüsi nähtavaks,
- toetas naisliikumist,
- teadvustas naiste õigusi,
- tõstis naiste eneseteadvust ja –usku,
- naiste staatuse ja õiguste uurimine soodustas akadeemilise naisuurimuse kujunemist
ÜRO IV naiste maailmakonverentsi nn. Pekingi deklaratsioon ja tegevuskava on aluseks soolise võrdõiguslikkuse edendamise poliitikatele nii globaalsel kui Euroopa Liidu tasandil.
Deklaratsioon peegeldab nüüdisaegset lähenemisviisi, nõudes naiste ja meeste võrdselt realiseerunud võimalusi ning täielikku ja võrdset osalust inimkeskse jätkusuutliku arengu tegutsejate ja kasusaajatena. Deklaratsioon kutsub üles sotsiaalse arengu ja sotsiaalse õigluse aspekti arvestamiseks sootundlike tegevuskavade ja programmide väljatöötamist ja elluviimist kõikidel tasanditel ja valdkondades.
Pekingi tegevuskava on pikk dokument, mis sisaldab üle 300 punkti, nimetades kriitilised tegevusvaldkonnad, nende analüüsi, järeldused ja põhieesmärgid, mida tuleb saavutada järgmistes probleemvaldkondades:
- Jätkuv ja kasvav naiste vaesumine
- Ebavõrdsus hariduses ja ebavõrdne juurdepääs haridusele ja koolitusele
- Juurdepääs tervishoiule ja tervishoiuteenustele
- Naistevastane vägivald
- Sõjaliste ja muude konfliktide mõju naistele, sh. neile, kes elavad okupatsioonitingimustes
- Ebavõrdsus majandusstruktuurides, töötamises ja juurdepääsus ressurssidele
- Ebavõrdsus võimu jagamisel ja otsustamisprotsessides osalemisel kõigil tasanditel
- Naiste inimõigused
- Naiste ja meeste stereotüpiseerimine meedias
- Sooline ebavõrdsus seoses loodusressursside ja keskkonnakaitsega
- Jätkuv tütarlaste diskrimineerimine ja nende inimõiguste rikkumine
- Riiklike institutsioonide administratiivne suutlikkus kõige eelnevaga tegelda.
Pekingi tegevuskava on poliitiliselt siduv ja selles püstitatud strateegilistest eesmärkidest lähtuvad Euroopa Liidu liikmesriigid ja Euroopa Liidu arvukad institutsioonid.
Tegevuskavale alla kirjutanud valitsused, sh ka Eesti, peavad nimetatud valdkondades püstitatud eesmärkide täitmiseks rakendama konkreetseid meetmeid.
Tegevusplatvormi eesmärkide täitmise läbivaatamiseks on korraldatud iga 5 aasta tagant ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Naiste staatuse komisjoni eriistungjärgud, kuhu riigid esitavad oma aruanded.
Pekingi tegevuskava nägi ette, milliseid tegevusi peavad eesmärkide täitmiseks tegema
- valitsused,
- arengualase koostöö finants- ning arenguinstitutsioonid,
- siseriiklikud ning rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid ja
- naiste ühendused.
2010 a. juunis ühendati 4 naiste olukorrale keskendunud ÜRO organisatsiooni üheks – soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õigusi edendavaks ÜRO agentuuriks (UN Women)
ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta täitmist jälgiv komitee
ÜRO Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta võeti vastu ÜRO Peaassamblee poolt 1979. a. See oli esimene rahvusvaheline juriidiliselt siduv ainult naiste õigusi käsitlev rahvusvaheline dokument. Konventsiooni olulisust on rõhutanud selle laiaulatuslik ratifitseerimine ja kõikehõlmavus.
Konventsiooni täitmise hindamiseks on loodud vastav komitee (Committee on the Elimination of Discrimination against Women – CEDAW), kuhu kuulub 23 soolise võrdõiguslikkuse eksperti erinevatest maadest. Alates 1982. aastast on selles osalenud üle saja eksperdi.
Euroopa Nõukogu – Council of Europe (asutati 1949.a.) alaline asukoht on Strasbourgis. EN on rahvusvaheline organisatsioon, kuhu kuulub 47 riiki Euroopast ja Aasiast. Euroopa Nõukogu tegevusvaldkonnaks on muuhulgas inimõigused. 1950.aastal koostatud Euroopa inimõiguste konventsiooniga asutati Euroopa Inimõiguste Kohus.
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon OECD (Organization for Economic Co-operation and Development), asutatud 1948.a. tegutseb eesmärgiga tugevdada demokraatiat ja soodustada majandust. Sellesse kuulub 34 liikmesriiki, Eesti alates 2010. aasta lõpust. OECD analüüsib ja võrdleb olukorda hariduses, majanduses ja ettevõtluses, arvestades soolise võrdsuse olulisust.
2012. a. avalikustas soolise võrdõiguslikkuse alase andmebaasi, milles 16 võtmeindikaatori abil jälgitakse soolisi lõhesid liikmesriikides ja partnerriikides.
OECD Education at glance 2012 toob näiteks välja, et Eestis on suurimad erinevused töötasudes:kõrgharidusega naised saavad vaid 63% sama haridusega meeste palgast (1. koht OECD riikide seas!) ja et Eestis on OECD riikide seas suuruselt teine palgalõhe keskharidusega meeste ja naiste ning suuruselt kolmas sissetulekute erinevus keskhariduseta meeste ja naiste vahel.
Euroopa Liit
Euroopa Komisjon koostab iga – aastased aruanded Nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Sotsiaal- ja Majanduskomiteele ja Regioonide Komiteele naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta.
Loe edasi: